Friday, 24 March 2017

Ma niikuinii ei rahune kunagi!



Ema on siin. 
Hommikul köögis, kui me koos smuuti vilju löikame, siis ta piidleb mind ja küsib, 'kas sa magad end ööga ikka välja?'
'muidugi magan!  miks sa üldse seda pärid?'
'Ma ei tea, öhtul ma vaatan sind ja siis on alati natuke hirm. See, kui ära sa kustud. Kuidas sa päev läbi nagu rattas vurad'

Ja ikka ei jöua ma köike tehtud. Alati jääb rida soove sabapidi ukse vahele ja tuppa lipsab kerge frustratsioon. Milles siis viga? Miks ma oma elukese nii pungil täis olen toppinud? Miks on pönevaid ettevötmisi nii palju, et kui ma löpuks tillukesel vaba aja saarekesel maandun, tekib paanika, sest ma ei suuda otsustada, millele see vaba aeg siis pühendada.

Aasta alguses kirjutasin ma endale rea soove ja üks, mis eriti valjult kölama jäi, oli ohtralt inspiratsiooni ja inspireerivaid inimesi kohata. Nüüd ma mötlen, et keerasin endale 'potike keeda' loo kokku. Inspiratsioon lausa rammib uksest ja aknast sisse ning iga uus ja pönev lugu saadab mu organismi elektrilaengu. Küll on vaja lugeda, kokata, matkata, muusikat kuulata, söpradega suhelda, kodu kaunistada, kirjutada, joogatada. No ja sinna vahele peaks ju rahateenimise sisse pressima. Ja laste kasvatamise. Ja igasugu tüütud elu osakesed nagu artsilkäigud ja pesu pesemised (triikimise löpetasin ma juba aastate eest ;-)

Jooga on mind meeletult kasvatanud ja arendanud. Mul ei möödu töepoolest ainsamatki päeva, mil ma ei tänaks elu selle uue ja imelise söpruse eest. Aga ühte pole ma joogas veel leidnud. Suurt ELUrahu pole ma leidnud. 

Kui ma jooga tunde annan vöi siis ise oma seansse teen, siis ma suudan küll mingi sügava ja imeliselt magusa rahu enda ümber mässida. Lausa nii, et mu söbrad-tuttavad ei usu, et see, kes rahuliku ja vaikse häälega tundi annab, on nende tulesädemest tuttav. Koolis, kui mu kolleegid teada said, et ma oma tillukese joogastuudio avasin, siis oli palju neid, kelle kulmud kukla taga kokku said. 'Sina!? Joogaöpetaja?! Ise ei püsi pudeliski paigal.'
Aga vöta vöi jäta, joogasaali jalutades langeb mu peale üks völuväge täis pehme sall ja saabub totaalne rahunemine.

Aga niipea, kui ma sealt saalist välja jalutan, rahmab elu mind kümne kämblaga, tirib juustest ja riidest, kisub neja tuule kanti hulluma. Elu tahab tulla ja minu sees elada. Täiega. Löpuni. Hingetuks.

Vöimalik, et ma ei rahunegi eales. Vaid öpin tänu joogale selle särtsumisega elama. 
Ma ei ole muidugi päris kindel, kas ma tahaksingi päriselt rahuneda. Siis ma poleks enam mina. Kust tuleks siis vaimustumine, minu elu mootor ja edasinügija?!
Aga ma usun, et joogatamine toob vähemalt vilumuse teha, mida ma ka ei teeks, täie kohalolekuga. Isegi, kui neid tegusid oleks riburadapidi ilma pausideta, siis vähemalt oleks neil köigil öigus minu täielikule pühendumisele.

Vot sellised mötted siia reedesesse Alpi külla. 

Ma muideks täiesti pühendusin neile ridadele ;-)

Thursday, 16 March 2017

Palju liumägesid!

Kohe varsti peaks ahjuukse pisemast praost majja kaneelilöhna imbuma.
Ja kohe varsti tuleb mul ülemise korruse tubade taha kolistama minna, et kamp unimütse üles raputada.
Aga enne kui siinne Alpi kodu hommikustesse sahmerdamistesse upub, kingin ma endale sünnipäevaks aja, pea pika tunni, et kohvi körvale klahve klöbistada ning aeg-ajat veel pimedast hoovist kostvat linnulaulu nautida.
Sedasi ongi köige toredam. Kui mul on aega iseennast üles leida, enne kui muust maailmast sotti peab saama.

Ma olen nüüd päris suur tüdruk juba ja üht teist peaks elust ikka teadma ka. Vöi mis elust! Iseendaga peab tuttavaks saama. Ja siis söbraks. Ja kui ma neljanda kümnendiku sees tunnen, et hakkab vist looma, siis vöib töepoolest iseendale julgelt palju önne soovida.
Tee iseenda manu on kaval ja konarlik. See on natuke nagu laadal köndimine. Iga uue nurga peal kisavad ja karjuvad peibutised, mis kogu jöust sind enda kundeks proovivad öngitseda. Aeg-ajalt läheb osadel önneks ja mingi viiv sa usud siiralt, et nende poolt pakutav ongi sinu önne retsept.

Elu keskme poole jöudmine on tegelikult äraütlemata tore. Mitte et laadalisi vähemaks jääks vaid sinu oma kuulmine muutub. Körvad hakkavad sissepoole koolduma, hakkavad sinu enda seest vastuseid otsima.

Mina langesin ja langen veelgi eriti just hirmutajate löksu. Olen endale aastatega vastiku kartuse puugi külge pookinud. Karta on ju nii lihtne. Karta saab köike. Anna kujutlustele vaid kütust ja nemad siis uhavad päev päeva järel nii, et huultele ei jää närimisest naharibagi.
Ma kardan ettepoole. Tahapoole ei saa ja hetkes elades pole aega. Ettepoole kartimine on hästi tobe ja tüütu. Esiteks tuleb kartused väja möelda, sest tulevik teatavasti ei eksisteeri mujal kui meie peanupus. Ja teiseks tuleb nende hirmudega siis elada. See on eriti pärsiv, sest pelgamine on nagu kibe maitseaine, mida magusale hetkes elamisele peale raputada.

Kook sai valmis. Mönusalt pruunikate servadega öunapomm. Ja mulle märkamata on öues valgeks läinud. Taevas on taaskord pilvitu ja soojakraade lubas ilmajaama tädi pea kakskümmend. Ilus algus ilusale päevale. Ja ilusale uuele aastaringile.

Elu on paras laadaplats. Aga seal kooris kisavate tegelaste vahel on aeg-ajalt muhedaid teenäitajaid ka. Istusin eile ooteruumis ja sirvisin suvalist ajakirja, kui sattusin nagu tellitult ühe Shveitsi kaasaegse filosoofi, Alexandre Jollien, mötiskluste otsa. Ta kirjutas kartustest, elamise hirmust, krampis olekust. (Aitähh, hää filosoof, sünnipäevakingituse eest!)
Ja üks tema kujunditest oli nii könekas, et ma seal samas plastiktoolil vaimustusest peaaegu plaksutama hakkasin.
Elu on liumägi. Need, kes kardavad, hoiavad kramplikult servadest kinni. Nii et sörmenukid valged.
Aga vöib ka hooga! Vöib täiel rinnal liugu lasta. Vöib elul juhtuda lasta!


Olgu mu uus aastaring täis liumägesid!


Friday, 10 February 2017

juurtest ja keelest kui kuulipildujast

Vahel harva on ta murdunud.
‘Ma ei jaksa seda süüd enam kanda. Et su sealt ära töin. Et su siia vöörasse mulda ümber istutasin. Et sa köik jätma pidid. Minu pärast. See vastutus on tappev.’

Ma vaidlen vastu. Ma pole asi, mida vötta ja panna. Ma pole ettur, keda malelaual liigutada. Ma otsustan ikka ise. Ma otustasin ise. Ma tulin omast tahtest. Aga sügaval sisimas kahtlen oma väidetes.
Mu otsus polnud vaba ette antud parameetritest. See otsus ei sündinud hermeetilises hetkes. See otsus oli kallutatud. Sel hetkel oli nii köige kergem.
Ma ei valinud siinset riiki. Ma ei valinud siinset keelt. Ma vötsin selle, mis anti ja tegin ta enda omaks. See ei olnud mulle keeruline, sest loodus on mulle palju energiat ja postiivset meelt kinkinud. Aga see pole alati kerge olnud.
Kord, kui me ühel tulisel teemal peaaegu et vaidlesime, ütlesin,
‘Ma ei usu, et enamus, kes siia tulevad, tegelikult ka tahavad oma kodust ära minna. Ma usun, et kui neil jätkuks omal maal toitu ja peavarju ja vöimalusi lapsi korralikult suureks kasvatada, siis nad ei tuleks. Siis nad ei rebestaks end juurtetuks, et veritsedes almust paluma tulla.’

Aeg teeb oma töö. Nüüdseks olen ma seitseteist aastat siin elanud. Kontuurid ähmastuvad, lood lähevad sölme, uued harjumused kustutavad vanad, defineerimine muutub peaaegu vöimatuks. On päevi, mil ma tunnen end külalisena, välisvaatlejana, läbisöitjana. Ja on hetki, mil uued juured sügaval pulseerivad. Sellega harjub. Miski pole must vöi valge. Köik on keeruline varjundite mäng.

Ma sattusin Agota Kristofi (1935-2011) teoste otsa nii juhuslikult kui üldse saab. See, kui kuulus ta tegelikult on, see selgus alles lugemise löpus, siis kui ma temast kui kirjanikust rohkem teada tahtsin saada. 1956. aastal Ungarist pögenenud Agota sattus Shveitsi saatuse tahtel. Ta ei valinud seda riiki. Ta ei valinud prantsuse keelt. Ta tegi nad enda omaks. Hilisemas intervjuus on ta tunnistanud, et tuli siia oma abikaasa pärast. Ta ise poleks kodumaalt kunagi lahkunud. Ja kui tal praegu siin lapsi ja söpru ei oleks, läheks ta sünnimaale otsemaid tagasi.
Agota ei üritanud intervjuudes meeldida. Ta oli aus.
‘Minu arust ei ole prantuse keeles mitte midagi erilist. Ta on tegelikult suht vaene keel. Siin on nii vähe tegusönu!’
Aga see keel sai kanaliks tema ja maailma vahel, sest muud valikut lihtsalt ei olnud. Kui Agota Shveitsi jöudis, oskas ta ainult ungari keelt. Prantsuse keelest sai vaenlane, samamoodi nagu varem saksa ja vene keelest. Aga ta otustas selle vaenlase alistada ja kirjutas selles keeles töelised meistriteosed. Mitte et ta keelega söbraks oleks saanud. Prantuse keelest sai lihtsalt ainus vahend, mis tal vötta oli. Ja ta vöttis. Jöuga. Ja hakkas tulistama. Kui ma tema esimest romaani ‘Le Grand Cahier’ lugesin, tundus mulle, et tema laused lendavad kuulipildujast, säh, säh, säh … Nii lühikesed ja ilustamata on nad. Mitte midagi üleliigset. Otse südamesse.

Alguses ta ehmatas mind, oli nii kohutavalt vööras. Mötlesin, et loen selle ühe raamatu ikka löpuni ja siis liigun edasi. Aga tema kuulid olid minusse juba sügavale tunginud ja hakkasid seal oma tööd tegema. Nagu viirused, mis enne kui sa arugi saad, mönusa pesa susse ehitanud on.


Ma loen ja mötlen, miks ma ise kunagi prantsuse keeles kirjutanud pole? Miks ma selle keelega sama suures armusuhtes pole kui inglise keelega? Aga kuskilt jookseb vist piir. Kui mitmele keelele on vöimalik samaaegselt anduda? Ma ei mötle funktsionaalset suhtluskeelt. Neid vöib nii palju taskusse toppida, kui öppida viitsid. Ma mötlen keelt kui loomisvahendit. Keelt, millega sul tekib sügavam suhe. Kuskilt läheb ju piir, kuskilt maalt tuleb otsus langetada. Vöi mis?


Thursday, 2 February 2017

Kui köik mädaneb

Mu ööd on rahutud ja löpevad enne äratuskella. Ma vöitlen mötete, valude ja hirmudega. Ma sunnin koledad kujutelmad aju kaugematesse soppidesse ja tirin jöuga, hambad ristis, helgeid pilte silme ette. Natuke nagu joogas. Ainult öpilastel ma palun vastupidi, löualuud lödvestada, mitte hambaid krigistada. Öpilasi ma juhin enne rahule, isennast sunnin vägisi. Ajan musti mötteid nagu naabrikasse ‘köss’, ‘köss’ kuusehetki juurest minema. Ei tule siia pissile!

Ma janunen sooja ja valguse järele. Just nüüd, kui mitu päeva jutti sadanud on. Seekordne vihm on maailma koleduse nähtavale pesnud ja nagu kiuste, minult paar kaitsekihti maha loputanud. Eks ole, just siis, kui mul oleks rohkem jaksu vaja!
Seal, kus enne oli valge lumi ja laste röömuga ehitatud lumememm, passib nüüd läbivettinud ajaleht. Puuoksad, mis lume all kooldus tukkusid on harali nagu vastiku vana nöia kondised sörmed. Suur lumevalge niriseb läbi pragude maa pimedusse jättes asemele pruuniks mädanenud rohututi.

Mädanevad ka minu vanad haavad, mis nii kaua koore all tukkusid. Niiskus?
Lugesin Nancy Hustoni “Loomispäevikut”. Poleks tegelikult pidanud. Mul oleks tulnud ta ootele jätta kohe, kui tundsin tema liigset kangust. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju valu ja kannatust. Ja minus hetkel liiga vähe tugevust, et seda seedida.

Mönikord ma tunnen, et olen maailma jaoks liiga nörk. Väidetavalt pole me eales varem nii turvalises maailmas elanud. Aga mind statistika ei lohuta. Valu ja kannatus suudavad ikka jalust niita ja oigama panna. Uskumatus ja jöuetus. Ma olen kurjuse ja ebaöigluse ees täiesti relvitu. Need panevad mu seest värisema, teevad pölved nörgaks ja hääle kiledaks. Aga ma sunnin end rahule. Üritan jätta tugeva ja kontrollitud mulje. Mu lapsed vajavad tuge mitte ädist ema.
Pojal on koolis üks paha poiss karjas. Vastik tülinorija. Terroriseerija. Mu esimene impulss on minna ja tal kraest haarata, teda raputada ja nagu kaltsu nurka visata ning karjuda – milleks??? Milleks sa kiusad teisi? Miks sul on vaja valu sünnitada? Mis sul viga on?
Aga suurte manitsused ja laste kurjus on nagu antibiootikumidele reageerivad bakterid. Meie omal ajal kartsime ‘suuri’. Tänapäeval nad ei pööra isegi pilku körvale.

Mul on ruttu valgust ja soojust vaja.
Ja mönda helgemat raamatut.

Thursday, 26 January 2017

Shveitsi kirjandusest ... esialgu justkui möödaminnes

Talvehooajal istus adminnilauas vana onu. Suvel oli ta täiskohaga pensionär, aga oktoobrist märtsini tuli tühja hotelli fuajeesse sooja. Külalisi polnud, nii et mis vahet, kes suurt maja lukust lahti ja öhtul taas lukku keeras. Onu tuli varahommikul. Luges lehti, lahendas ristsönu, korra ronis treppidest üles alla. Arst oli ta eelmisel korral päris ära ehmatanud. Hakkad liikuma vöi lähed varsti noa alla. Haiglaid mees kartis, nii et parem trepiastmeid kulutada. Kodust kaasavöetud vöileiva söi vanamees nii umbes löunapaiku, siis kui päike tolle pika männi tagant välja tuli. Niiviisi oli mönus mugida, päikeselaigus ja silmi kissitades. Päeva teine pool oli pikk. Mönikord tuli mehel lausa tüdimus peale, aga koju minna ta ei julgenud. Kellaajad olid ette antud ja peaust enne hilist öhtutundi lukustada ei tohtinud. Nii ta istus ja ootas. Vaikuses, mis suurde fuajeesse enam ära mahtuda ei tahtnud. Ülevoolavas vaikuses ja tühjuses. Oskamata kedagi oodata.

Noore paarikese saabumine tol varajasel pärastlöunal ajas vana mehe segadusse. Mida see omanik öelnud oligi? Et tuppa tuleb radiaator kaasa anda. Et pabereid tuleb täita. Ja isikuttöendavat dokumenti küsida. Vöi hoopis teises järjekorras. Ja kes selle radiaatori siis tuppa tirib? Külalised vöi tema oma haige südamega? Tookord polnud sel mingit tähtsust, sest külalisi ei pidanud ju tulema. Aga siin nad olid, kaks noort inimest, pikkade lokkis juustega poiss ja öhetavate pöskedega punapäine plika. Armunud! Seda löhna vanamees mäletas.
Tüüp ulatas talle punaste kaante ja valge ristiga tillukese raamatu. Arstitöend? Volitus? Nii punast dokumenti polnud ta enne näinud. Shveitsi pass. Tüdruk tuli Eestist.
Vanamees üritas kunagi koolis tuubitud saksa keelt meelde tuletada, aga kuuldavale tulid vaid abitud ‘yes, yes’ ja ‘thank you’. Tüdruk oleks vöinud vähemalt vene keelt osata! Ise veel Baltikumist. Aga  tänapäeva noorte unistusted vene keel ei vajanud.
Kui kinni libisev liftiuks önneliku paarikese vanamehe pärastlöunast välja löikas, tundis mees, kuidas süda puperdas ja peopesad higistasid.
Ta pühkis käe vastu püksisäärt puhtaks, haaras telefonitoru ning helistas Nadjale, et see tuleks kohvikut avama.

Me tutvusime mäepapaga suve haripunktis erakordselt päikesepaistelises Dublinis. Kolm kuud hiljem otsustasime teineteise uuesti proovile panna ning neutraalsel pinnal tunnetada, kas meil vöiks tulevikku olla. Söitsime Jurmalasse. Keset oktoobrit. Peale meie täitsid sealset ruumi paar kohvikutädi, too hotellimees ning üksikud jalutajad, keda meil linnakese peatänaval kohata önnestus. Liivarand ja männimets olid meie päralt. Restoranide söögisaalid samuti. Hotellis olime ainukesed külalised. Praegu tagant järgi möeldes tundub see täiega sürr, ulmeline olemine. Aga minu mäletamist mööda tol hetkel ma seda ei tajunud. Tol hetkel ei olnud töepoolest miski peale meie kahe oluline.

Lugesin noore prantsuse / löuna-korealanna raamatut ning too mineviku prahi alla kadunud kolm päeva pühkisid end korraga tolmust puhtaks ja töusid selgelt mu kujutelma. Tühjus, ajatus, vaikus, muu elu justkui olematus. Meie kahekesi Jurmalas ja raamatu kangelased ühes Löuna-Korea kuurortis. Meie suur ja tühi hotellikamakas ja nende tühi motell. Meie piire ja vöimalusi kompamas. Nemad ka.
Elisa Shua Dusapin värske teos oli raamatupoes Shveitsi kirjanduse riiulis. Seal raamatus ei räägita kordagi Shveitsist. Ükski tegelane siit ei pärine. Keegi neist siia ei kipu. Aga Elisa on vist Shveitsis öppinud, nii et helveedid kuulutavad ta natuke nagu enda kirjanikuks. Shveitsi kirjandusega on üldse kummalised, huvitavad lood. Neli keelt, neli mentaliteeti, suured naabrid, kelle turule peab jöudma, et ennast ära elatada. Kindlasti on siinseski kirjasönas mingi ühine allhoovus, allikad, kust köik nired alguse saavad. Mäed, neutraliteet, tasakaal, rahu, vaikus … aga ma alles paotan seda ust. Andke mulle aega!
Kuskilt minevikust on mulle sölm sisse jäänud. Ajast, kui ma alles köike kompasin - inimesi, maad, meelt ja keelt. Mus vibreerib tasakesi veel tunne, et prantuse keel on raske, liiga raske kirjandusteoste lugemiseks. Ma ei lugenud aastaid prantsusekeelseid raamatuid. Raamatupoes seisin alati inglisekeelsete raamatute riiuli ees ja amazonist tellisin kastide kaupa uuemat inglise ja ameerika kirjandust.
Ma ei oska öelda, mis juhtus. Mis vöi kes mind töukas, minus miskit lahti rebis vöi hoopis harutas. Aga hetkel on mul neljas prantsusekeelne raamat käsil ning mu janu kasvab juues.
Ma ei arva, et prantuse keel on automaatselt kuidagi poeetilisem kui möni muu keel. Neljast raamatust kahes jäid sönad kuidagi argiseks. Ühes lausa nii, et ma aeg-ajalt lugemast törkusin. Kus on kirjandus?????
Önneks olid need kaks:





Fanny raamat sai lugemispäeviku sissekande körvale suure punase südame.


Ma olen aina valivamaks muutunud. Loost üksi ei piisa. Ma otsin ilu, sönadest kokkukootud ilu. Mäepapa muigas eile heatahtlikult, kui ma talle sönade maagiast rääkisin. Ütles, et me oleme kohati teineteisest täiesti kättesaamatus kauguses. Aga ta pilk rääkis armastuse keelt.

Sunday, 15 January 2017

talvine idüll Shveitsi moodi




Ma pakun, et kell oli umbes viie ringis öhtu kanti, kui autotäis väsinud ent punapöskseid mäekolle suusanölvadelt koju vuras. Körgete lumevallidega palistatud tee laskus vinka-vonka alla orgu. Üksikutes mägimajades, seal, kust puhkajad veel koju polnud söitnud, suitses korsten, siin-seal kaevas vammuses tegelane autot valgest löksust välja.
Meile saabus kauaoodatud lumi! Tuli taas ühe korraga. Tuli nii, et ei näinud oma ninaotsagi. Tuli nii, et teetöölisest naabrionu sai taaskord päeva ja öö maanteid puhastada, magamata, vöileiba otse roolis ampsates. Tuli nii, et köikidesse küla aedadesse ilmusid üleöö haruliste oks-kätega memmed, lumest läbi sumpavad sirgete äärtega jalgteed ja aiaäärele nöjatuvad laiad labidad. Majade uksed löid valla ja öue jooksid tutimütsides lapsed. Korraga oli nii palju lapsi! Ma ei arvanudki, et meie külas nii palju lapsi on! Nii et lumi ikka suudab neid helendavatest ekraanidest eemale peibutada.

Söitsime mäest tasapisi allapoole, kui märkasime tüdrukut ja poissi, kes teeäärset lund riivates suusakuurortist kodupoole marssisid. Ühel olid suusad ölal, teine kaisutas lumelauda kaenla all, hölmad lahti, mütsid kelmikalt kuklas ja rammestusest samm mönusalt laisk. Kuna päris alla külani oli veel kangesti pikk tee minna, siis jöudsime autos järelduseni, et ju nad mönda kuusemetsa peitu pugenud mägimajja astuvad. Et küllap on neil seal oma puhkepaik, kus nädalavahetustel nautlemas käia.
Ja korraga tajusin ma hästi selgelt, et see ongi see muinasjutuline Shveits oma mägede, mägionnide, suusnölvade, paksu lume ja suussulava juustufondüüga.
Koju jöudes tegi mäepapa ahju tule, avas punase veini ja riputas märjad suusasokid kamina ette kuivama.

Aitäh!

Thursday, 12 January 2017

Pantvangid ja ooper



Braavo! Braavo!
Ma töusen püsti ja aplodeerin. Käed sirutuvad lava poole, körgemale, kaugemale. Kogu mu keha kaldub ettepoole, vaimustusest kantud. Mu silmadest, körvast körvani naeratusest, kogu ilmest kiirgab ülevoolav imetlus. Minust purskub tänutunne. Ma särtsun ja kihisen ja mullitan. Ma plahvatan ekstaasis.
Ja potsatan siis jöuetult toolile. Eesriie langeb. Tuled pannakse pölema. Maailm mu ümber ärkab uuesti ellu. Raamat jääb kinniselt pölvedele lebama.



Päeval, mil Ann Patchett’i Bel Canto tegelased mu ajju marssisid ning pantvangiks vötsid, algas minu sisenemine klassikalise muusika maailma. Hetkel ei kuula ma töesti muud, kui klassikalist muusikat ja eriti just ooperit. Pannkooke tehes ümisen Luikede järve, tööle söites kuulan kohalikku klassikaraadiot ja üksi kodus olles lasen sopraanodel all köögis kogu maja helidega täita. Ma ei arvanud, et ma ooperiga kunagi söbraks saan. Klassikaline muusika laiemalt küll, aga need ‘kiljuvad’ prouad, ei, sinna mul asja polnud. Kuni olin lugenud Bel Canto esimesed viis lehekülge.

Ann Patchetti romaan on juba koha sisse vötnud minu selle aasta parimate raamatute listis ja kui mind ei ootaks laeni körguv kuhi järgmisi maiuspalasid, alustaksin vist otsemaid algusest uuesti. Nagu möni lugu, muusikapala, mida aina ja taas korrata, no näiteks see siin.

Bel Canto on kolmsada lehekülge sama maja ühe kindla seltskonna inimestega (siis terroristid ja nende pantvangid), aga kui suureks vöib üks paik kasvada!

Kuskil Löuna-Ameerika riigis tormab grupp terroriste diplomaadi majja, kus peetakse jaapanlasest suurärimehe sünnipäevapidu. Laval on maailma kuulus ooperidiiva, keda too jaapani ärimees jumaldab. Saalis söövad ja mönulevad kakssada rikast ja ilusat ilmaliidrit. Edasi tuleb mitu kuud vältav pantvangiLUGU. Mitte kriis, ega draama. Hoopis üks lugu sünnist ja kasvamisest ja öitsele puhkemisest. Terroristid polegi vist päris terroristid. Ja pururikkad ilmaliidrid polegi muud kui lihast ja luust kohati lapsekingades tundeinimesed. Karukarva kohmakas vene ärimees, kes niiviisi armastust avaldab, et minu lugeri ekraan märjaks sai. Terroristist jömpsikas, kes hea ja tubli poiss olla ihkab. Geniaalne tölk, kes valdab pea köiki maailma keeli ent astub elus esimest korda tunnetemaailma algklassi.

Bel Canto on ilus ja naljakas ja kurb ja vaimustav. Lugu lausa pillab nauditavaid kujundeid. Mitmel korral pani loetu mind öhku ahmima ja vaimustusest enda ette pomisema, ‘Kuidas? Kuidas ta oskab?!’
Tegelased kasvavad hinge, vangid ja terroristid käsikäes. Ja löpus, siis kui saabub tormine löpp-vaatus, ei teagi ma enam, kes on kes.

Ma pean nüüd paar päeva lugemispaastu,  sest hetkel ei mahu ükski uus lugu ega tegelane mu sisse. Ma ei suuda sealt majast veel lahkuda. Ma lasen muusikal noid tundeid veel elus hoida. Ma unelen natuke veel.