Friday, 10 February 2017

juurtest ja keelest kui kuulipildujast

Vahel harva on ta murdunud.
‘Ma ei jaksa seda süüd enam kanda. Et su sealt ära töin. Et su siia vöörasse mulda ümber istutasin. Et sa köik jätma pidid. Minu pärast. See vastutus on tappev.’

Ma vaidlen vastu. Ma pole asi, mida vötta ja panna. Ma pole ettur, keda malelaual liigutada. Ma otsustan ikka ise. Ma otustasin ise. Ma tulin omast tahtest. Aga sügaval sisimas kahtlen oma väidetes.
Mu otsus polnud vaba ette antud parameetritest. See otsus ei sündinud hermeetilises hetkes. See otsus oli kallutatud. Sel hetkel oli nii köige kergem.
Ma ei valinud siinset riiki. Ma ei valinud siinset keelt. Ma vötsin selle, mis anti ja tegin ta enda omaks. See ei olnud mulle keeruline, sest loodus on mulle palju energiat ja postiivset meelt kinkinud. Aga see pole alati kerge olnud.
Kord, kui me ühel tulisel teemal peaaegu et vaidlesime, ütlesin,
‘Ma ei usu, et enamus, kes siia tulevad, tegelikult ka tahavad oma kodust ära minna. Ma usun, et kui neil jätkuks omal maal toitu ja peavarju ja vöimalusi lapsi korralikult suureks kasvatada, siis nad ei tuleks. Siis nad ei rebestaks end juurtetuks, et veritsedes almust paluma tulla.’

Aeg teeb oma töö. Nüüdseks olen ma seitseteist aastat siin elanud. Kontuurid ähmastuvad, lood lähevad sölme, uued harjumused kustutavad vanad, defineerimine muutub peaaegu vöimatuks. On päevi, mil ma tunnen end külalisena, välisvaatlejana, läbisöitjana. Ja on hetki, mil uued juured sügaval pulseerivad. Sellega harjub. Miski pole must vöi valge. Köik on keeruline varjundite mäng.

Ma sattusin Agota Kristofi (1935-2011) teoste otsa nii juhuslikult kui üldse saab. See, kui kuulus ta tegelikult on, see selgus alles lugemise löpus, siis kui ma temast kui kirjanikust rohkem teada tahtsin saada. 1956. aastal Ungarist pögenenud Agota sattus Shveitsi saatuse tahtel. Ta ei valinud seda riiki. Ta ei valinud prantsuse keelt. Ta tegi nad enda omaks. Hilisemas intervjuus on ta tunnistanud, et tuli siia oma abikaasa pärast. Ta ise poleks kodumaalt kunagi lahkunud. Ja kui tal praegu siin lapsi ja söpru ei oleks, läheks ta sünnimaale otsemaid tagasi.
Agota ei üritanud intervjuudes meeldida. Ta oli aus.
‘Minu arust ei ole prantuse keeles mitte midagi erilist. Ta on tegelikult suht vaene keel. Siin on nii vähe tegusönu!’
Aga see keel sai kanaliks tema ja maailma vahel, sest muud valikut lihtsalt ei olnud. Kui Agota Shveitsi jöudis, oskas ta ainult ungari keelt. Prantsuse keelest sai vaenlane, samamoodi nagu varem saksa ja vene keelest. Aga ta otustas selle vaenlase alistada ja kirjutas selles keeles töelised meistriteosed. Mitte et ta keelega söbraks oleks saanud. Prantuse keelest sai lihtsalt ainus vahend, mis tal vötta oli. Ja ta vöttis. Jöuga. Ja hakkas tulistama. Kui ma tema esimest romaani ‘Le Grand Cahier’ lugesin, tundus mulle, et tema laused lendavad kuulipildujast, säh, säh, säh … Nii lühikesed ja ilustamata on nad. Mitte midagi üleliigset. Otse südamesse.

Alguses ta ehmatas mind, oli nii kohutavalt vööras. Mötlesin, et loen selle ühe raamatu ikka löpuni ja siis liigun edasi. Aga tema kuulid olid minusse juba sügavale tunginud ja hakkasid seal oma tööd tegema. Nagu viirused, mis enne kui sa arugi saad, mönusa pesa susse ehitanud on.


Ma loen ja mötlen, miks ma ise kunagi prantsuse keeles kirjutanud pole? Miks ma selle keelega sama suures armusuhtes pole kui inglise keelega? Aga kuskilt jookseb vist piir. Kui mitmele keelele on vöimalik samaaegselt anduda? Ma ei mötle funktsionaalset suhtluskeelt. Neid vöib nii palju taskusse toppida, kui öppida viitsid. Ma mötlen keelt kui loomisvahendit. Keelt, millega sul tekib sügavam suhe. Kuskilt läheb ju piir, kuskilt maalt tuleb otsus langetada. Vöi mis?


Thursday, 2 February 2017

Kui köik mädaneb

Mu ööd on rahutud ja löpevad enne äratuskella. Ma vöitlen mötete, valude ja hirmudega. Ma sunnin koledad kujutelmad aju kaugematesse soppidesse ja tirin jöuga, hambad ristis, helgeid pilte silme ette. Natuke nagu joogas. Ainult öpilastel ma palun vastupidi, löualuud lödvestada, mitte hambaid krigistada. Öpilasi ma juhin enne rahule, isennast sunnin vägisi. Ajan musti mötteid nagu naabrikasse ‘köss’, ‘köss’ kuusehetki juurest minema. Ei tule siia pissile!

Ma janunen sooja ja valguse järele. Just nüüd, kui mitu päeva jutti sadanud on. Seekordne vihm on maailma koleduse nähtavale pesnud ja nagu kiuste, minult paar kaitsekihti maha loputanud. Eks ole, just siis, kui mul oleks rohkem jaksu vaja!
Seal, kus enne oli valge lumi ja laste röömuga ehitatud lumememm, passib nüüd läbivettinud ajaleht. Puuoksad, mis lume all kooldus tukkusid on harali nagu vastiku vana nöia kondised sörmed. Suur lumevalge niriseb läbi pragude maa pimedusse jättes asemele pruuniks mädanenud rohututi.

Mädanevad ka minu vanad haavad, mis nii kaua koore all tukkusid. Niiskus?
Lugesin Nancy Hustoni “Loomispäevikut”. Poleks tegelikult pidanud. Mul oleks tulnud ta ootele jätta kohe, kui tundsin tema liigset kangust. Minu jaoks oli selles raamatus liiga palju valu ja kannatust. Ja minus hetkel liiga vähe tugevust, et seda seedida.

Mönikord ma tunnen, et olen maailma jaoks liiga nörk. Väidetavalt pole me eales varem nii turvalises maailmas elanud. Aga mind statistika ei lohuta. Valu ja kannatus suudavad ikka jalust niita ja oigama panna. Uskumatus ja jöuetus. Ma olen kurjuse ja ebaöigluse ees täiesti relvitu. Need panevad mu seest värisema, teevad pölved nörgaks ja hääle kiledaks. Aga ma sunnin end rahule. Üritan jätta tugeva ja kontrollitud mulje. Mu lapsed vajavad tuge mitte ädist ema.
Pojal on koolis üks paha poiss karjas. Vastik tülinorija. Terroriseerija. Mu esimene impulss on minna ja tal kraest haarata, teda raputada ja nagu kaltsu nurka visata ning karjuda – milleks??? Milleks sa kiusad teisi? Miks sul on vaja valu sünnitada? Mis sul viga on?
Aga suurte manitsused ja laste kurjus on nagu antibiootikumidele reageerivad bakterid. Meie omal ajal kartsime ‘suuri’. Tänapäeval nad ei pööra isegi pilku körvale.

Mul on ruttu valgust ja soojust vaja.
Ja mönda helgemat raamatut.

Thursday, 26 January 2017

Shveitsi kirjandusest ... esialgu justkui möödaminnes

Talvehooajal istus adminnilauas vana onu. Suvel oli ta täiskohaga pensionär, aga oktoobrist märtsini tuli tühja hotelli fuajeesse sooja. Külalisi polnud, nii et mis vahet, kes suurt maja lukust lahti ja öhtul taas lukku keeras. Onu tuli varahommikul. Luges lehti, lahendas ristsönu, korra ronis treppidest üles alla. Arst oli ta eelmisel korral päris ära ehmatanud. Hakkad liikuma vöi lähed varsti noa alla. Haiglaid mees kartis, nii et parem trepiastmeid kulutada. Kodust kaasavöetud vöileiva söi vanamees nii umbes löunapaiku, siis kui päike tolle pika männi tagant välja tuli. Niiviisi oli mönus mugida, päikeselaigus ja silmi kissitades. Päeva teine pool oli pikk. Mönikord tuli mehel lausa tüdimus peale, aga koju minna ta ei julgenud. Kellaajad olid ette antud ja peaust enne hilist öhtutundi lukustada ei tohtinud. Nii ta istus ja ootas. Vaikuses, mis suurde fuajeesse enam ära mahtuda ei tahtnud. Ülevoolavas vaikuses ja tühjuses. Oskamata kedagi oodata.

Noore paarikese saabumine tol varajasel pärastlöunal ajas vana mehe segadusse. Mida see omanik öelnud oligi? Et tuppa tuleb radiaator kaasa anda. Et pabereid tuleb täita. Ja isikuttöendavat dokumenti küsida. Vöi hoopis teises järjekorras. Ja kes selle radiaatori siis tuppa tirib? Külalised vöi tema oma haige südamega? Tookord polnud sel mingit tähtsust, sest külalisi ei pidanud ju tulema. Aga siin nad olid, kaks noort inimest, pikkade lokkis juustega poiss ja öhetavate pöskedega punapäine plika. Armunud! Seda löhna vanamees mäletas.
Tüüp ulatas talle punaste kaante ja valge ristiga tillukese raamatu. Arstitöend? Volitus? Nii punast dokumenti polnud ta enne näinud. Shveitsi pass. Tüdruk tuli Eestist.
Vanamees üritas kunagi koolis tuubitud saksa keelt meelde tuletada, aga kuuldavale tulid vaid abitud ‘yes, yes’ ja ‘thank you’. Tüdruk oleks vöinud vähemalt vene keelt osata! Ise veel Baltikumist. Aga  tänapäeva noorte unistusted vene keel ei vajanud.
Kui kinni libisev liftiuks önneliku paarikese vanamehe pärastlöunast välja löikas, tundis mees, kuidas süda puperdas ja peopesad higistasid.
Ta pühkis käe vastu püksisäärt puhtaks, haaras telefonitoru ning helistas Nadjale, et see tuleks kohvikut avama.

Me tutvusime mäepapaga suve haripunktis erakordselt päikesepaistelises Dublinis. Kolm kuud hiljem otsustasime teineteise uuesti proovile panna ning neutraalsel pinnal tunnetada, kas meil vöiks tulevikku olla. Söitsime Jurmalasse. Keset oktoobrit. Peale meie täitsid sealset ruumi paar kohvikutädi, too hotellimees ning üksikud jalutajad, keda meil linnakese peatänaval kohata önnestus. Liivarand ja männimets olid meie päralt. Restoranide söögisaalid samuti. Hotellis olime ainukesed külalised. Praegu tagant järgi möeldes tundub see täiega sürr, ulmeline olemine. Aga minu mäletamist mööda tol hetkel ma seda ei tajunud. Tol hetkel ei olnud töepoolest miski peale meie kahe oluline.

Lugesin noore prantsuse / löuna-korealanna raamatut ning too mineviku prahi alla kadunud kolm päeva pühkisid end korraga tolmust puhtaks ja töusid selgelt mu kujutelma. Tühjus, ajatus, vaikus, muu elu justkui olematus. Meie kahekesi Jurmalas ja raamatu kangelased ühes Löuna-Korea kuurortis. Meie suur ja tühi hotellikamakas ja nende tühi motell. Meie piire ja vöimalusi kompamas. Nemad ka.
Elisa Shua Dusapin värske teos oli raamatupoes Shveitsi kirjanduse riiulis. Seal raamatus ei räägita kordagi Shveitsist. Ükski tegelane siit ei pärine. Keegi neist siia ei kipu. Aga Elisa on vist Shveitsis öppinud, nii et helveedid kuulutavad ta natuke nagu enda kirjanikuks. Shveitsi kirjandusega on üldse kummalised, huvitavad lood. Neli keelt, neli mentaliteeti, suured naabrid, kelle turule peab jöudma, et ennast ära elatada. Kindlasti on siinseski kirjasönas mingi ühine allhoovus, allikad, kust köik nired alguse saavad. Mäed, neutraliteet, tasakaal, rahu, vaikus … aga ma alles paotan seda ust. Andke mulle aega!
Kuskilt minevikust on mulle sölm sisse jäänud. Ajast, kui ma alles köike kompasin - inimesi, maad, meelt ja keelt. Mus vibreerib tasakesi veel tunne, et prantuse keel on raske, liiga raske kirjandusteoste lugemiseks. Ma ei lugenud aastaid prantsusekeelseid raamatuid. Raamatupoes seisin alati inglisekeelsete raamatute riiuli ees ja amazonist tellisin kastide kaupa uuemat inglise ja ameerika kirjandust.
Ma ei oska öelda, mis juhtus. Mis vöi kes mind töukas, minus miskit lahti rebis vöi hoopis harutas. Aga hetkel on mul neljas prantsusekeelne raamat käsil ning mu janu kasvab juues.
Ma ei arva, et prantuse keel on automaatselt kuidagi poeetilisem kui möni muu keel. Neljast raamatust kahes jäid sönad kuidagi argiseks. Ühes lausa nii, et ma aeg-ajalt lugemast törkusin. Kus on kirjandus?????
Önneks olid need kaks:





Fanny raamat sai lugemispäeviku sissekande körvale suure punase südame.


Ma olen aina valivamaks muutunud. Loost üksi ei piisa. Ma otsin ilu, sönadest kokkukootud ilu. Mäepapa muigas eile heatahtlikult, kui ma talle sönade maagiast rääkisin. Ütles, et me oleme kohati teineteisest täiesti kättesaamatus kauguses. Aga ta pilk rääkis armastuse keelt.

Sunday, 15 January 2017

talvine idüll Shveitsi moodi




Ma pakun, et kell oli umbes viie ringis öhtu kanti, kui autotäis väsinud ent punapöskseid mäekolle suusanölvadelt koju vuras. Körgete lumevallidega palistatud tee laskus vinka-vonka alla orgu. Üksikutes mägimajades, seal, kust puhkajad veel koju polnud söitnud, suitses korsten, siin-seal kaevas vammuses tegelane autot valgest löksust välja.
Meile saabus kauaoodatud lumi! Tuli taas ühe korraga. Tuli nii, et ei näinud oma ninaotsagi. Tuli nii, et teetöölisest naabrionu sai taaskord päeva ja öö maanteid puhastada, magamata, vöileiba otse roolis ampsates. Tuli nii, et köikidesse küla aedadesse ilmusid üleöö haruliste oks-kätega memmed, lumest läbi sumpavad sirgete äärtega jalgteed ja aiaäärele nöjatuvad laiad labidad. Majade uksed löid valla ja öue jooksid tutimütsides lapsed. Korraga oli nii palju lapsi! Ma ei arvanudki, et meie külas nii palju lapsi on! Nii et lumi ikka suudab neid helendavatest ekraanidest eemale peibutada.

Söitsime mäest tasapisi allapoole, kui märkasime tüdrukut ja poissi, kes teeäärset lund riivates suusakuurortist kodupoole marssisid. Ühel olid suusad ölal, teine kaisutas lumelauda kaenla all, hölmad lahti, mütsid kelmikalt kuklas ja rammestusest samm mönusalt laisk. Kuna päris alla külani oli veel kangesti pikk tee minna, siis jöudsime autos järelduseni, et ju nad mönda kuusemetsa peitu pugenud mägimajja astuvad. Et küllap on neil seal oma puhkepaik, kus nädalavahetustel nautlemas käia.
Ja korraga tajusin ma hästi selgelt, et see ongi see muinasjutuline Shveits oma mägede, mägionnide, suusnölvade, paksu lume ja suussulava juustufondüüga.
Koju jöudes tegi mäepapa ahju tule, avas punase veini ja riputas märjad suusasokid kamina ette kuivama.

Aitäh!

Thursday, 12 January 2017

Pantvangid ja ooper



Braavo! Braavo!
Ma töusen püsti ja aplodeerin. Käed sirutuvad lava poole, körgemale, kaugemale. Kogu mu keha kaldub ettepoole, vaimustusest kantud. Mu silmadest, körvast körvani naeratusest, kogu ilmest kiirgab ülevoolav imetlus. Minust purskub tänutunne. Ma särtsun ja kihisen ja mullitan. Ma plahvatan ekstaasis.
Ja potsatan siis jöuetult toolile. Eesriie langeb. Tuled pannakse pölema. Maailm mu ümber ärkab uuesti ellu. Raamat jääb kinniselt pölvedele lebama.



Päeval, mil Ann Patchett’i Bel Canto tegelased mu ajju marssisid ning pantvangiks vötsid, algas minu sisenemine klassikalise muusika maailma. Hetkel ei kuula ma töesti muud, kui klassikalist muusikat ja eriti just ooperit. Pannkooke tehes ümisen Luikede järve, tööle söites kuulan kohalikku klassikaraadiot ja üksi kodus olles lasen sopraanodel all köögis kogu maja helidega täita. Ma ei arvanud, et ma ooperiga kunagi söbraks saan. Klassikaline muusika laiemalt küll, aga need ‘kiljuvad’ prouad, ei, sinna mul asja polnud. Kuni olin lugenud Bel Canto esimesed viis lehekülge.

Ann Patchetti romaan on juba koha sisse vötnud minu selle aasta parimate raamatute listis ja kui mind ei ootaks laeni körguv kuhi järgmisi maiuspalasid, alustaksin vist otsemaid algusest uuesti. Nagu möni lugu, muusikapala, mida aina ja taas korrata, no näiteks see siin.

Bel Canto on kolmsada lehekülge sama maja ühe kindla seltskonna inimestega (siis terroristid ja nende pantvangid), aga kui suureks vöib üks paik kasvada!

Kuskil Löuna-Ameerika riigis tormab grupp terroriste diplomaadi majja, kus peetakse jaapanlasest suurärimehe sünnipäevapidu. Laval on maailma kuulus ooperidiiva, keda too jaapani ärimees jumaldab. Saalis söövad ja mönulevad kakssada rikast ja ilusat ilmaliidrit. Edasi tuleb mitu kuud vältav pantvangiLUGU. Mitte kriis, ega draama. Hoopis üks lugu sünnist ja kasvamisest ja öitsele puhkemisest. Terroristid polegi vist päris terroristid. Ja pururikkad ilmaliidrid polegi muud kui lihast ja luust kohati lapsekingades tundeinimesed. Karukarva kohmakas vene ärimees, kes niiviisi armastust avaldab, et minu lugeri ekraan märjaks sai. Terroristist jömpsikas, kes hea ja tubli poiss olla ihkab. Geniaalne tölk, kes valdab pea köiki maailma keeli ent astub elus esimest korda tunnetemaailma algklassi.

Bel Canto on ilus ja naljakas ja kurb ja vaimustav. Lugu lausa pillab nauditavaid kujundeid. Mitmel korral pani loetu mind öhku ahmima ja vaimustusest enda ette pomisema, ‘Kuidas? Kuidas ta oskab?!’
Tegelased kasvavad hinge, vangid ja terroristid käsikäes. Ja löpus, siis kui saabub tormine löpp-vaatus, ei teagi ma enam, kes on kes.

Ma pean nüüd paar päeva lugemispaastu,  sest hetkel ei mahu ükski uus lugu ega tegelane mu sisse. Ma ei suuda sealt majast veel lahkuda. Ma lasen muusikal noid tundeid veel elus hoida. Ma unelen natuke veel.

Sunday, 8 January 2017

Perekond kuningad


Mul oli meeles, et ma ei armasta alpikanne. Ilma pöhjuseta, ebaaus, ülekohtune otsus. Mitte, et alpikannid sellest heituksid. Neil on absoluutselt suva, kellelel nad meeldivad vöi mitte. Aga näe, minu elu oli sellevörra tühjem, lilletum, alpikannitum, kui lubate.
Nüüd on mu köögilaual punase-valge täpilises potis tumeroosad alpikannid. Ja ma ei jaksa neid ära jöllitada. Töin teised kuuske välja vahetama, lill sisse, kuusk okkasadus välja. Vaatan neid ja mötlen, kui vaprad tegelased mul siin on. Aasta köige külmemal ajal vötavad nemad ette ja hakkavad öitsema. Just siis, kui päikesest soojaks köetud suvepäeva vöimalikkus on köige tuhmimaks muutunud, tulevad need vaprad öied ja ergutavad edasi rühkima. Nad on nagu enneaegsed kevadekuulutajad.

Ärkan taas vara. Esimestel hommikutel tuli jöuga keha voodist välja tirida. Want to be tough, be tough! Aga organism on plastiline ja täna hommikul klöpsasin silmad enne äratust lahti. Mida valgemaks ilm kasvab, seda varajasemaks ma oma kellaseiereid nügin. Vaatame siis, mis kuked arvavad, kui ma varasuvel neid üles ajama lähen, endal juba kohv joodud ja tukk kenasti kooldus?!
Ma pean hommikud endale saama! Mulle on eluliselt oluline paar tundi üksi olla, tühja ruumi ainult iseenda mötetega täita, vaikuses uuele päevale vastu minna. Vötke mult see vabadus ja ma tunnen end kui superstaar, kes saabub uimaselt kööki ning keda rapsib ahne kätemeri igasse ilmakaarde.

Öösel sadas lund. Sajab vist veelgi. Ma ei näe, sest rulood on alles ees ja ma ei taha nende surinaga muud rahvast äratada.
Öuest tulev vaikus on lumevaikus. Selle vaikuse järgi ma otsustangi, et vist ikka sajab veel.
Lumest vöiks raamatuid kirjutada, eksju? Sellest, mis ta endaga kaasa toob. Sellest, mida üks lai ja kohev valge mass teha suudab. Ma ei räägi siin lumme mattunud teedest,  hangedest. Ma räägin tundest. Sellest, kuidas need erilised tunded igal aastal uuesti tulevad. Möödunud aasta lumesüsti möju on kehast ammu haihtunud, vaja on uut doosi.
Kui paar päeva tagasi esimesed helbed tänavatule sööris liuglema hakkasid, siis Saskia söna otses möttes sööstis voodist, haaras mind varrukast ja kisas ‘La neige! La neige!’ Teismeea röhuv keep oli maha libisenud lastes önnelikul, vabalt vaimustuval tüdrukutirtsul täiel kopsul hingata. öhkörna helbe jöud!

Kolmekuningapäeva hommikul on meil traditsiooniks kooki süüa. Mandlikreemiga täidetud küpsetises on peidus tilluke kuju. See, kes kuju endale saab, on kuningas! Kolm mäekolli istusid lusikad püsti pihus ja ootasid hinge kinni pidades, kui ma noa kröbedasse koorikusse löin. Käis vaikne klöks. Esimese noatorkega olime kuju kätte saanud.

‘See on märk, et me oleme üks mönus, ühtehoidev seltskond!’ ütlesin mandlikreemise suuga, kui lapsed kullakat paberkrooni kordamööda pähe proovisid. ‘Oleme sel aastal köik koos kuningad!’

Wednesday, 4 January 2017

Et ennast oimetuks lugeda

Ma nägin oma elu esimese zombie une. Vanaproua, kelle silmad olid verepaistes ja kes pörandalt nagu vilunud iluvöimleja selga kaaritades üles kargas. Justkui tagurpidi filmis, pölved, puusad, rind ja hopsti, pea. Haarasin väikese poisi ölgadest, raputasin teda endale otsa vaatama ja karjusin ‘Jookse siit minema!’ Ma ei näinud ta nägu. Ma ei tea, kes ta oli. Mul pole örna aimugi, miks see tilluke poiss minu körval oli. Aga mul on nüüd hea meel tödeda, et ma köigepealt teda ohust päästa püüdsin. Mul on uhke olla. Mis siis, et ainult unes. Aga uned on ju ka könekad.
Aju saatis need kaks signaali. Saatis selle painava verevalumeis näoga zombistunud proua. Ja päästmisoperatsooni.
Ma saan aru küll, kust need lood tulevad, mis mu peas ja elus praegu toimub, et selliseid unelugusid sünnitada.
Minus on paanika. Mul on pidev hirm, et aeg saab otsa. Aeg on liiv, mis jookseb kiiresti sörmede vahelt pörandale ja pihud tühjenevad enne, kui ma köik selle ära jöuan teha, mida ma oma päevadesse suure vaimustuse ja ahastusega topin. Päevadesse ja ellu üldse.
How we spend our days is, of course, how we spend our lives, kirjutas nii tabavalt Annie Dillard.
 Ma tahan sel aastal palju rohkem lugeda. Ma tahan end raamatutesse uputada, oimetuks lugeda, segaseks ahmida. Mul saab selle aasta kolmas raamat kohe läbi. Algus on paljulubav, kas pole?!

Esimene raamat läks ludinal. Aga see oli natuke nagu sohimäng ka. Seal oli teksti körvale palju kerget ampsamist, retsepte, pilte, ödusa elu ideid. See raamat oli muidugi könekas esimene lugemine, sest ta andis kuidagi loomingulise avaakordi – tuli tahtmine kogu see aasta niimoodi koduselt, ödusalt, loominguliselt elada. Märgata ilu igal pool, luua soojust justkui ei millestki, nautida iga antud hingetömmet. Esimene ja viimane hingetömme – selle vahepeal on elu.

Edasi tuli kaks kirjanikudaami. Kaks suurkuju. Ameeriklannad Mary Oliver aj Annie Dillard. 
Ma valisin seekord nende esseedekogumikud. 




Nad on ajas ja ruumis enam vähem körvuti tegutsevad naised. Nad könnivad korraks lausa samu radu, vöi siis peaaegu. Aga kuidas nad oma elamused, tunded, tuiked sönadesse püüavad, see on otse loomulikult hoopis erinev. Ja seda pönevam lugejale. Mary Oliver on mulle kallim. Teda lugedes valdavad mind sarnased vaimustushood kui Tönu önnepalut lugedes. Ma saan tast aru. Kohati tekib lausa müstiline  kogemus, kus mu süda temaga samasse rütmi lööb. Lennukas, lihtne, vabastav, vaimustav. Mary’t lugedes ma ahmin lugupidamisest öhku. Ikka ja jälle satun tema ridu pidi rännates kohta, mis vötab hingetuks. Ja siis ma loen uuesti ja veelkord ja jään silmad kauguses ‘seedima’. Klassikalises joogas viibitakse peale igat ‘asanat’ hetkeks puhkseisundis, Shavasanas, ehk pikali asendis. Sedasi pikeneb just löpetatud joogaasendi toime, kehal ja meelel on aeg mäletada. Samamoodi jään mina Mary Oliveri lugedes aeg-ajalt puhkeasendisse, et ilu saaks minusse laskuda ja sadestuda. Kiirelt edasi lugeda oleks ebaviisakas. See oleks ilu raiskamine.


Mary Oliver on looduselaps. Loodus ja lugemine hoidsid teda lapsepölves elus, kui köik muu oleks hukatusse tirinud. Ta on kasvanud Walt Whitmani, Ralph Waldo Emersoni, Henry David Throeau ja teiste suurkujude ölul. Ja looduse rüpes. Ja see köik on tema ridades peidus. Ma laadisin endale Whitmani Leaves of Grass’i lugerisse. Nii suur möju on Mary Oliveril mulle!
Annie on ka looduse uurija, vaatleja, lahti kodeerija. Aga Annie on muidugi köike ja palju muud sinna juurde. (Mary Oliver muidugi ka!) Aga Annie Dillard on keerulisem, käänulisem, abstraktsem. Teda on väsitav lugeda. Ma lähenen igale tema esseele kerge hirmuvärina ja pöksuva südamega. Kas tekst vötab mind omaks? Kas ta laseb mind ligi? Kas ma leian selle kitsa avause, millest sisse pugeda? Ja kui ma juba jutulönga kätte saan, kas ma suudan teda hoida. Mitmel korral on see löngaots mu sörmede vahelt justkui märkamatult maha libisenud ja siis ma taipan, et loen sönu, ilusaid sönu, aga nende taha enam ei näe.
Annie Dillard’i esseed on täis viiteid lugematutele teistele loojatele. Kui tema lood just otseselt mönest must loost ei sünni, ellu ärka, siis lendlevad need jutud kindlasti paljude teiste lugude tuules.
Ma vaimustun tema hämmingust. Sellest peaaegu piinavast kirest, vajadusest ARU SAADA. Vöi nagu ta kirjutab ‘Is anyone running this show?

Vöi hoopis sedamoodi, ‘Some unwonted, taught pride diverts us from our original intent, which is to explore the neighbourhood, view the landscape, to discover at least WHERE it is that we have been so startlingly set down, if we can’t learn why.

Nii Mary Oliver kui Annie Dillard pole lihtsalt jutuvestjad, keda kuulata ja siis edasi liikuda. Neid ei saa niiviisi lugedagi. Need on kirjanikud, kes tulevad, et jääda. Nad on need allikad, kust ikka ja uuesti, sööm söömu haaval rüübata.